Töövõtu leping on üsna laialdaselt kasutatud leping, eriti just FIE'de ja ning hooajaliste tööde puhul. Seda tüüpi lepingut kasutatakse sageli projektipõhistes tegevustes nagu ehitus, remont, IT-projektid, hooaja tööd põllumajanduses jne, kus on määratletud aja jooksul on vaja saavutada kindel tulemus. Töövõtu leping, käsundus leping ja tööleping on mõneti üsna sarnased, aga tegelikult päris erinevad. Kui töö lepingut reguleerib Töölepingu seadus, siis töövõtu lepingut reguleerib hoopis Võlaõigus seadus. Aga vaateme lähemalt.

Müügilepingutega puutume me kõik kokku igapäevaselt. Sageli me isegi ei märka seda, et me oleme sõlminud müügilepingu. Olgu selleks siis nutipuldiga lemmikpoes osteldes või telefonist uute e-raamatute tellimine. Samas mitte kõik ostu-müügitehingud ei ole nii lihtsad. Tutvume siis müügilepingu olemusega lähemalt.

Teenuse osutamise lepingu alusel osutab üks isik tasu ees või tasuta teisele isikule teenust. Millist liiki teenust peab teenuse osutamise lepingu alusel üks isik teisele osutama, on lepingu osaliste kokkuleppe küsimus. Võlaõigusseadus ei ole piiritletud teenuse osutamise mõistet. Seega võib teenuse osutamise lepingute alusel osutada näiteks teenust, mis on suunatud remondi tegemisele, raamatu tõlkimisele, koolitamisele või kellegi esindamisele.

Käsundusleping on üks kolmes lepingu liigist, mis tihti leiavad kasutust töö tegemisel. Käsundileping on leping, mille alusel üks isik (käsundiandja) annab teisele isikule (käsundisaajale) ülesande (käsundi) teostamiseks. Käsundisaaja kohustub selle ülesande täitma parima oskuse ja hoolsusega. Erinevalt töövõtu lepingust ei pruugi see tingimata viia konkreetse tulemuse saavutamiseni, ehk käsunduslepingu keskmes on teenuse osutamine, mitte kindel tulemus. Käsundus lepingut reguleerib nii nagu töövõtu lepingutki Võlaõigus seadus.

Frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvate õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele teabele ja oskusteabele.

Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Krediidilepingu esemeks ei pea ilmtingimata olema raha, nii näeb seadusandja ette, et lepingu esemeks võib olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel.