Lepingutest ja nende allkirjastamisest

Lisaks lepingus sätestatule peavad nii konkreetse lepinguliigi kui ka tsiviilõiguse kohta kehtima seaduse sätted. Lepinguõiguses on põhitähendus lepinguvabaduse printsiibil, mis hõlmab vabadust valida, milline leping sõlmida, millise sisuga, kellega ja millises vormis sõlmida. Samas võib lepinguvabadust teatud asjaoludel seadusega piirata. Näiteks kui üks lepingupool on teisest nõrgemas olukorras, võib seadus seada lepingu sisule piiranguid, nõudes seega tugevamat seadusest tulenevat kaitset. Nii on see näiteks tarbijakaitses või tööõiguses.

Lepingu kasutamine

Igaüks meist puutub lepingutega kokku iga päev. Nii era- kui ka avalik-õiguslikud kasutuslepingud (nt halduslepingud). Eraõiguses on traditsioonilised võlalepingud (näiteks müügilepingud, liisinglepingud, laenulepingud jne). Eraõiguslikke lepinguid kasutatakse ka asjaõiguses (nt omandiõiguse loomine, muutmine, loovutamine), perekonnaõiguses (nt abikaasade abieluvaraleping), pärimisõiguses (nt pärimisleping), assotsiatsiooniõiguses (nt ühingu asutamisleping).

Lepingu sõlmimine

Lepingu sõlmimiseks on vaja vahetada vastastikuseid tahteavaldusi. Leping loetakse sõlmituks, kui on jõutud kokkuleppele lepingu oluliste tingimuste suhtes. Juriidilises keeles loetakse tahteavaldusteks vastavalt oferti (pakkumus) ning selle aktsepti (nõustumus).

Pakkumus on ettepanek leping sõlmida. Pakkumus peab väljendama pakkumuse esitaja rahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud ning selle sisu ja olulised tingimused peavad olema piisavalt määratletud. Pakkumuseks on näiteks kindla inimese nimele koju saadetud kaabeltelevisiooni lepingu allakirjutatud projekt. Kui klient omalt poolt sellisele dokumendile alla kirjutab (aktseptib) ning selle kaabeltelevisioonifirmale tagasi saadab, ongi leping sõlmitud. Ka kaupluses müüjale esitatud soov saada leti tagant mingit kindlat kaupa on käsitletav pakkumusena.

Aktsept (nõustumus) on jaatav vastus pakkumusele, nõusolek lepingu sõlmimiseks. Et lugeda leping sõlmituks, peab aktsept oma sisult vastama pakkumusele. Alates aktsepti kättesaamisest loetakse leping sõlmituks ning pooltel tekib õigus nõuda lepinguliste kohustuste täitmist. Kui pakkumusele vastuseks saadetud tahteavaldus sisaldab võrreldes esialgse pakkumusega oluliselt erinevaid tingimusi, ei ole tegemist enam aktseptiga, vaid uue pakkumusega, millele teine läbirääkimiste pool peab omalt poolt nõusolekuga vastama, et leping saaks sõlmitud.

Erinevad lepinguvormid

Kui seadus lepingu kohustuslikku vormi ette ei näe, võib lepingu sõlmida mis tahes vormis. Kui kohustuslikud vorminõuded puuduvad, võivad pooled kokku leppida konkreetsete vorminõuete kasutamises, näiteks on leping kirjalik. Lisaks on mõlemal poolel alati lubatud sõlmida lepinguid seadusega ettenähtust piiravamas vormis. Näiteks kui seadus ütleb, et leping peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, võivad pooled sõlmida lepingu kirjalikult või notariaalselt tõestatult.

Kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb sellisel kujul sõlmida ka tagatiste ja muude kõrvalkohustuste leping, samuti nõuete loovutamise või lepingust tulenevate kohustuste ülevõtmise leping, välja arvatud juhul, kui seaduses või lepingus on sätestatud teisiti. teisiti öeldud.

Kirjalik leping

Kirjalikele lepingutele peavad alla kirjutama mõlemad pooled, kui seadusest ei tulene teisiti (nt seaduses võib ette näha, et alla peab kirjutama ainult kohustatud pool. Lubatud on teatud juhtudel ka allkirjade mehaaniline jäljendamine, kui nende kasutamine on käibes levinud. Elektroonilised vormid on samaväärsed pabervormidega. Elektrooniline vorm tähendab, et leping sisaldab lepingupoolte nimesid ja need on allkirjastatud elektrooniliselt. Elektroonilised allkirjad peavad olema seotud lepingu sisu, lepingupoolte ja lepingu sõlmimise ajaga. Elektrooniline allkiri on näiteks digitaalallkiri.

Kirjalikku taasesitamist võimaldav leping

Kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi korral peab tehing olema tehtud püsivat kirjalikku taasesitamist võimaldaval viisil ning sisaldama küll lepingu sõlminud isikute nimesid, kuid ei pea olema isiklikult ja omakäeliselt allkirjastatud. Kirjalikku taasesitamist võimaldava vormi nõuded võib täita näiteks e-kiri või SMS.

Notariaalne leping

Notariaalsed lepingud jagunevad notariaalselt kinnitatud ja notariaalselt tõestatud lepinguteks. Notariaalne kinnitamine tähendab lepingu vormistamist kirjalikult ning lepingupoolte allkirjade kinnitamist notari poolt. Lepingu notariaalset kinnitamist asendab lepingu notariaalne tõestamine, mis tähendab, et notar kontrollib lisaks allkirjade õigsusele ka lepingu sisu ning selgitab seda pooltele. Notariaalset tõestamist vajavad kõik tehingud, mille kohta on seaduses vastav nõue ette nähtud. Muu hulgas tuleb notariaalselt tõestada:

• kõik kinnisasja võõrandamise tehingud ja kinnisasjale asjaõiguste (nt hüpoteek) seadmise tehingud
• abieluvaraleping
• äriühingu asutamisleping või asutamisotsus
• osaühingu osa võõrandamise ja pantimise leping, kui osad ei ole registreeritud Eesti väärtpaberite registris
• õigusvastaselt võõrandatud vara nõudeõiguse loovutamise leping.

Suuline leping

Rangema vorminõude puudumisel võib lepingu sõlmida ka suuliselt. Näiteks ostes poest leiba, sõlmitakse müüja ja ostja vahel müügileping ning seda isegi siis, kui seda formaalselt ei vormistata, vaid müüja ulatab lihtsalt üle leti ostjale leiva ning ostja maksab selle eest.

Seadus pole sätestanud suulist vormi kohustuslikuna ühegi tehingu puhul. Probleem suuliste lepingutega on see, et neid on raske tõendada. Kui vähegi võimalik, on soovitatav lepinguid sõlmida kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.

Allikas: eesti.ee

‍