Mis on laenuleping
Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
Nagu muudki kasutuslepingud, on laenuleping samuti oma olemuselt kestvusleping, sest laenuandja kohustub laenusaajal võimaldada kasutada laenatud asja või rahasummat. Üldiselt on laenuks raha.
Siinjuures on oluline vahet teha laenu ja krediidilepingul, tegemist ei ole samade lepingutega. Laenulepinguga annab üks pool teisele laenuna raha ilma, et ta selle eest tasu nõuaks. Kui raha laenamine toimub tasu eest, kohaldatakse krediidilepingu sätted ning tegemist ei ole enam laenulepinguga. Siiski kohaldatakse krediidilepingutele laenulepingu kohta käivaid sätteid. Sisuliselt on lepingud sarnased.
Kuigi enamjaolt rakenduvad praktikas laenulepingu normid võlasuhtele, kus üks pool on teisele laenanud raha, esineb ka asjade laenamist. Laenulepingu sätteid kohaldatakse asendatavate asjade laenamisele. Asendatavad asjad on vallasasjad, mida käibes määratakse arvu, mõõdu või kaalu järgi ja millele puuduvad konkreetset asja teistest sama liiki asjadest eraldavad tunnused. Näiteks laenab üks naaber teiselt suhkrut või soola tingimusel, et tagastab hiljem samas koguses laenatu.
Peale asendatavate asjade saavad laenulepingu esemeks olla ka liigitunnustega piiritletud mittekehalised esemed (näiteks väärtpaberid). Õiguskirjanduses on välja toodud, et pruuklaenu ese võib olla ka individuaaltunnustega asi, kuid eeldusel et need on asendatavad asjad. Vastasel juhul võib tegu olla hoopis üüri,-rendi või tasuta kasutamise lepinguga.
Allikas: Wikipedia
